Francisco de Rabanne da Cuervo, keda kõik teavad kui Paco Rabanne, sündis 1934. aastal Hispaanias. Kodusõja ajal lahkus ta koos emaga Prantsusmaale, kus Paco lõpetas kaunite kunstide kooli ja sai 1964. aastal arhitektuuridiplomi. Tema karjäär disainerina sai alguse 1965. aastal, kui ta esitles oma eksperimentaalset kaheteistkümnest kleidist koosnevat kollektsiooni, sealhulgas ühte plastikust.
Kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel oli Paco Rabanne nõutud teatri, filmi ja balleti kostüümikunstnikuna. Üks tema kuulsamaid tolleaegseid loominguid oli Jane Fonda kostüüm ulmefilmis Barbarella. Kuigi Paco stiili peeti kummaliseks ja võõrapäraseks, avaldas tema disainitöö moele suurt mõju ja nihutas selle piire. Seitsmekümnendatel kasutas Paco esimesena mustanahalisi tüdrukuid modellidena, mida peeti tol ajal üsna ennekuulmatuks.
Samas ei piirdunud Paco Rabanne’i tegevus ainult moedisainiga. 1969. aastal andis ta välja oma esimese lõhna nimega "Calandre". Tema parfüüm, nagu kõik muu, mida ta tegi, peegeldusselle looja individuaalsus ja ennekuulmatus. Niisiis ühendas Calandre rooside lõhna ja metalli maitse. 1973. aastal ilmus Paco Rabanne'i uus looming - parfüüm meestele Paco Rabanne pour Homme, mis ühendab endas puidu ja lillede lõhna. Neist sai lihts alt läbimurre parfümeeriamaailmas. Siis hakkas järjest uusi maitseid tekkima. Nüüd on kokku rohkem kui kolmkümmend kuus liiki.
1989. aastal pälvis Paco Rabanne esimesel rahvusvahelisel moefestivalil Kuldse sõrmkübara auhinna. Ta sai selle ebatavaliste materjalidega kaunistatud disainerrõivaste loomise eest, nagu puuvillased rätikud, krepppaber, jaanalinnusuled, alumiinium ja muud. Aasta pärast auhinna saamist avas Paco Pariisis oma butiigi. Koos arhitekt Eric Raffiga kujundasid nad interjööri, mis ühendab endas kolm teemat: metall, valgus ja klaas. Just sel perioodil loobus Paco oma disainides metalli ja plasti kasutamisest ning hakkas kasutama pehmemaid kunstkangasmaterjale.
Lisaks ül altoodud talentidele on Paco Raban avanud inimestele veel ühe. Ta kirjutas raamatuid. Nendes kirjeldas ta oma vaimse mõistmise otsinguid. Tuntuimad teosed olid "Trajectoire" 1991. aastal ja "Reis: ühest elust teise" 1997. aastal. Oma kirjutistes paljastas Paco oma sügavaimad huvid müstika, astroloogia ja jumala vastu.
1999. aastal otsustas kuulus disainer pensionile jääda. Enne seda lasti välja uus Paco Rabanne aroom Ultraviolet, millest saisõna otseses mõttes maailma parfümeeria klassika. Väljateenitud puhkusel olles hakkas kuller huvi tundma veel ühe loomingulise tegevuse - maalimise - vastu. Tema maalide näitusi korraldati ka Venemaal. Viimasel kümnendil on Paco aktiivselt osalenud avalikus elus, osaledes aidsihaigete toetamise kampaaniates. Ta jätkab riiete disainimist ja vahel loob ka kuulsatele inimestele rõivaid. 2010. aastal sai Paco Rabanne Rahvusliku Auleegioni ordeni, mis on Prantsusmaa kõrgeim autasu. Oma kodumaaks peab ta aga endiselt Hispaaniat. Talle tehti korduv alt ettepanek võtta Prantsusmaa kodakondsus, kuid ta keeldus pidev alt, väites, et ei taha oma vanemaid häirida.
